neljapäev, 31. mai 2018

Pilte

Muhust kevadised:
Praegused: 
Kukulinnupätt
Cypr Gisela




Cypr. Pueblo
Orhideesid on tänaseks tänu sigadele väga vähe alles jäänud. Kui veab, siis järgmine aasta ehk näitab end mõni veel.
Toas on õitemeri, mis küll väga hästi välja ei paista, sest enamus on vaevalt 0,5 cm suuruse õiega ja nn jahekastist.
Dendrobium tetragonum
Stelis bivalvis
 
Stelis cocornaensis
Stelis benzingii
Stelis omalosantha vist
Pleurothallopsis inaequalis
Stelis porpax

  Tahaks eelmise aasta ilmasid, kaevus jääb vett järjest vähemaks nagu mereski.





esmaspäev, 23. aprill 2018

Hooaeg avatud

On minulgi selle hooaja esimene aiakolmpäeva läbitud. Ilmad olid teatavasti nädalavahetusel ilusad kui tuult mitte arvestada. Põhilised taimed nagu ikka meil sel ajal on metstulp ja kuldtäht, sinililled on varsti läbi, kuid kollast ülast paistab ohtralt tulevat.
Lappasin jälle mingiaegset sigade jama ja üritasin riisuda. Boonuseks näole kolhoosniku päevitus!
Draba dedeana
Saxifraga apiculata "Gregor Mendel"
Tema päritolu on teadmata
Karvapall
Nõndanimetatud paraadpeenar praegu
Kas Picasso, Monet, Gauguin või Cezanne, silt on ära lennanud
Pisiputk
Minu väike lemmik - Scoliopus hallii
Mõtlesin, et istutan kah ühe väikese männi oma kivihunnikusse ja palun, selline on ta täna, lihtsalt ära söödud

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Vol 4. Lõpp


Tolès on rikkalikult ka fontaine (nii nad ütlevad), mis ei ole mingid purskkaevud, vaid pigem lättekohad, millised on kunstnikud seoses ArTolèga vaatamisväärsemaks meisterdanud. Vesi oli igatahes väga hea ja väga külm.







Meie 13-aastane noormees mainis siin nagu muuseas: "Keegi on end raseerimata unustanud."

Veel "mõned" klõpsud:




Meie hotellike ja minu tuba lippude vahel.

















Päris palju oli istutatud metsa mäenõlvadel näha
Tolès elab ca 600 inimest. Hommikul seitsme paiku käisid kohalikud vanamehed ja -mutid meie majas kohvil ja hommikut söömas, istusid jahedama aja maja ees ja pidasid mokalaata, lapselapsed kärudega kaasas. Meiega ühes majas asus ka kohalikku juurikat, liha, puuvilja, ilma sildita häid jooke ja Saksamaa vahvlit pakkuv toidupood, mis oli avatud hommikul seitsmest ca poole kümneni ja õhtul poole seitsmest suvalise ajani.  Päevasel ajal valitses külas täielik vaikus, ainsad ringituiavad olime jälle meie. Peale kella kuut õhtul läks sagimiseks, sest rahvas tuli töölt, autod saalisid edasi-tagasi, aedades läksid vihmutid tööle jne. Meie punnis põskede ja valge peaga "bambino" tekitas kohalike muttide seas elevust. Küll teda kallistati, musitati ja näpistati põsest.
9. septembril oli ärasõit. Tallinnas jube külm, pime ja märg.
Kokkuvõtteks:
Itaalias lapsed üksi tänavatel ei jõlgu. Laste mänguväljakuid ei märganud, teenendajad ei ole nii noored inimesed kui meil. Elekter on veetud päris võimatutesse kohtadesse, kütteks kasutatakse ilmselt gaasi. Nägime 5. neegrit kogu reisi jooksul. Üks naljakas juhtum: sõidame kuskil Toscana kandis ja äkki meie 5-aastane vilka fantaasiaga tüüp hüüab: "Vaadake ahv, oh issand, kuidas mulle see reis ikka meeldib, Charlie sõidab traktoriga!" ise plaksutab käsi ja on nii õnnelik. Mina teritan oma pilku ja vaatan, mida ta nüüd jälle jamab ja ongi kaugel mingi traktoriga mees, valge pluusi hõlmad lehvivad tuules, aga see ei olnud sugugi mitte ahv, vaid neeger. Purustasin lapse vaimustuse ja ütlesin, et päris ahv ta nüüd ka ei ole, aga.... Autos valitses tükk aega vaikus, ei teadnud, kuidas oleks õige reageerida,  kuid siis issi pahvatas naerma ja meil kõigil oli päris lõbus. (häbi mulle!)
Kõikides ööbimistes ja söögikohtades, mida me külastasime, olid lubatud koduloomad. Kauplusesse võisid koeraga minna, sõid - koer istus kõrval ja luges suutäisi, magasid - võisid ta kaissu võtta jne.

Oli see reis, mis ta oli, aga mulle väga meeldis!