kolmapäev, 29. märts 2017

Puslet kokku panemas.

Teisisõnu käisin Muhus seatempe silumas, ikka tükk-tüki haaval käpakil. Mõnes kohas läks päris libedalt, kuid leidus kohti, kus ei saanud miskit ette võtta, sest kohati oli pinnas veel jääs või paras sopp. Andsime kohalikele jahimeestele ka asjast teada, need laiutasid käsi ja ütlesid, et eelmise aasta märtsist  on Muhus ca 600 siga lastud ja nõue on, et alles peab jääma mingi kaheksa, aga lõppu ei paista. Selgi nädalavahetusel peeti jahti, kuid pauguta.
No kas pole armas?
Pojengid said ka jälle kannatada, elulõngade ja roniva hortensia juurtele sai muld uuesti peale, ehk kosuvad. Minu nn varjupeenrast on järel ainult auk. Siin on piibetäht juured taeva poole.
Mõne orhideejuurika leidsin ka, katsin uuesti mullaga, eks näis. Epimeediumi lehekese kraapisin sügavustest välja, äkki on isegi veel elus! Nii nagu see käib, muist taimi täiesti paljad, muist jälle sügavale mulla sisse tambitud ning muist ....
Siin on nn paraadpeenra liiliad, kellest elulooma ilmselt ei saa

Kolm tulpi leidsin ka, kaks on surnud, ühest saab ehk asja. Tervelt kolm suurt korvitäit istutasin, pagan võtaks!
Päris kole oli kõik ja kevadet mina ei näinud. (no kui just mõni lumikelluke ning hanede-luikede ja muude suurte suleliste kisa, mis lahelt kostus)
Käkikese mõned tegelased:


Saxifraga grisebachii
Saxifraga "Pablo Picasso"
Virtsus oli veel päris palju jääd, uus laev mökutas Kuivastus. TS Laevadel on mingi kummaline süsteem, nad ei pane laeva täis ja jätavad igaks juhuks mingi arvu autosid maha. Kail oli üks rida sõiduautosid ja üks rida veoautosid/busse. Meie olime viimased, kes peale said ning laev startis pooltühjana, kümmetkonda masinat lihtsalt ei võetud peale! Väga harjumatu käitumine ma ütleksin. Ei saa enam korraliku tassi seest kohvi juua ega ühte teatud kohupiimakooki süüa. Nii kahju!
Nüüd lubab soojemaid ilmu, äkki läheb isegi meil olukord pisut helgemaks.