Järgmiseks aastaks valmistumine.

Külvasin esimesed seemned, mõtlesin, et proovin külma-külvi. Millegipärast on tunne, et ega sealt head nahka ei saa (mitte siga sealt). Kuidagi kahju on topsikuid rõdul külmetamas näha, aga äkki siiski lollil veab. Enamus seemneid jätsin igaks juhuks natuke ka kevadiseks toa külviks.
Esialgne nimekiri:
 1. Androsace laevigata – sile duglaasia
2. Arabis cyprium -  hanerohi 
3. Calandrinia ranunculina - kalandriinia
4. Calceolaria 'JOHN INNES' - kinglill
5. Chorispora sabulosa - korispoor
6. Delphinium smithianum - kukekannus
7. Gentiana makinoi alba - emajuur
8. Leibnitzia anandria - muutlik ebagerbera
9. Papaver miyabeanum - Miyabe magun
10. Papaver radicatum rosea - juurekas magun
11. Phemeranthus teretifolius
Naljaks on see, et ega praegu külvimulda või muud taolist kauplustest naljalt ei leia. Riiulid on vaja täita jõulunodiga. 
Pärast mõningast külmaehmatust (mõned orhideed tõin tuppa alles oktoobri alguses, kui temperatuur langes 5 kraadini, tundus natuke külm mulle kui inimloomale, kuid neile mõjus imehästi) otsustas oma ulmelist õit näidata Masdevallia decumana. Ise kuulub minide hulka, kuid õis on tegelikult hiiglaslik.

Siin on näha  Masdevallia nitifida õiepung, tema õieke saab olema ilmselt päris kribu

Selle aasta viimane.

Muhus käik ma mõtlen. Küll olid ilusad ilmad. Tõime õunu ja ema linna tagasi. Rohisin käkki, kuramusel tuleb ohtralt umbrohtu, eriti verehurmarohtu. Kaevates polnud teist kuskil näha, nüüd siis! Laotasin mägiveiste junne peenardele, küll on ikka suured. Riisuda oli  vähe, tassisin õunu prügimäele. Ma ei saagi aru, mis meil nende õuntega on, mitu aastat järjest on uputus, päris tüütu ma ütleks.
Kui keegi oskaks aidata sellele taimekesele nime leidmisel. Tuli FlorAlpinist priimulaga ühes potis, väike-väike leheke oli, mõtlesin panen maha, tuleb, mis tuleb ja selline tuligi. Õied tunduvad valged olema. Mõtlesin, et mingi ülase sugulane, kuid vist ikka ei ole. Nüüd siis peab õitsema hakkama!

Käki taimed näevad üllatavalt head välja, kõikidel tundub hing veel sees olema ja külma pole nad kartnud. Püsikud on kõik läinud, kuigi peaks nagu mereline kliima olema, kuid viimastel aastatel on kuidagi teisiti. Kisub Pärnu temperatuuride poole mitte Kuressaare.  -6°C öösel on praegu päris tavaline.
Sead jätkavad järjekindlalt oma seatempe. Eks kevadel ole näha, kui kaugele-lähedale nad omadega jõuavad.

Colchicum autumnale Alboplenum

Alpikanni õied on külmavõetud

Minu tubaste hulgas on mõne aja pärast midagi väga erilist toimumas! (loodan, et ma nüüd ära ei sõnunud)

Selline mõnus nädalavahetus.

No küll ma tegin hästi, et nädalavahetusel Muhus käisin. Küsisin (ega küsija suu peale ju ei lööda) reede ka vabaks ja käidud ta sai. Ilm - ei ole sõnu! Öösel 16°, päeval venitas lausa 25°-ni. Ega muud erilist vajadust minekuks ei olnudki, kui et ma ei suutnud vastu panna ja tellisin Saksamaalt mõned taimed, mis oli vaja tingimata maha istutada. Kivila-käkk sai täiendust, ei imesta, kui neist taimedest enamust ka meilt osta saab, aga mis sa teed ära, no mitte midagi ei ole enam teha. Käkile peab ilusaid kive edaspidi juurde otsima, sest ruumi on ikka veel liiga palju. Kevadel saab väga põnev olema.
Riisusin õunu kokku, neid sindreid on jälle nii kuradima palju. Valge klaar hakkab praegu alles valmis saama, see tähendab, et ülejäänud jäävad ilmselt külma kätte. See on see juuli augustis ja august septembris. Tartu kandist käisid meil kaevu puhastajad. Ei olnud nemad sellist kaevu veel näinud st. nii suure läbimõõduga, et mahuvad redel ja kaks meest ka veel sisse. Sügavuses ma olen pettunud. Elasin siiani kindlas teadmises, et meil on väga sügav kaev, kuna mingi veepirts on ikka põhjas, kui samal ajal külas kõik kaevud juba kuivad on. Kevadel vaata, et hakkab üle ajama. Arvasin 10 m vähemalt olevat, aga palun väga ainult 4.  Poisid arvasid, et asukoht on nii oskuslikult valitud, muud midagi.
Võrreldes suvega on usse hästi palju, otsivad ilmselt talvekortereid. Pisikesed 20 cm pikkused viud, vist selle aasta pojad. 
Alustasin meie 80-ndate aastate ebaseadusliku ehitusega tegelemist, tellisin mõõdistusprojekti ja koordinaatide mõõtmised. Poiss sattus mõõdistama samal päeval kui mina laekusin, kohe tundus kogu käik mitmekordselt asja ette läinud. Õnneks ei ole projektiga kiire ning ega ei imestaks, kui keegi "spetsialist" kuskil ülevalpool 20-ndaks aastaks jälle seadust muudab ning kohusetundlikud kodanikud saavad lihtsalt oma projektide, mõõtmiste ja riigilõivude eest maksmistega mööda pükse. Oleks võimalus ka töökaaslastelt projekt tellida, kuid siis tunned end eluaegse võlglasena.
Varsti saame pojakesega kahepeale auto, 42-l nädalal pidi Rootsist tulema. Alguses tahtsin ise liisida, kuid kui palk on aastast 2007 ja alla Eesti praegust keskmist, pole lootustki (tore, et teistel meie firmas on sama seis). Lapse palk Kaitseväes oli piisav ja nüüd hakkame kahepeale maksma. Peab jälle sõitu õppima, sest viimati keerasin  rooli 90-ndatel ja autoks oli LADA.
Saksamaalt tellitud:
Aster alpinus Albus (Kristiines ilmselt olemas)
Aubrieta hybr. "Havelberg"
Aubrieta hybr. "Silberrand"
Griffithi piimalill - Euphorbia griffithii "Fireglov"
kuldne piimalill -  Euphorbia polychroma "Purpurea"
kolmeõieline mõõl - Geum triflorum

Ramonda myconi

Helianthemum hybr. "Lawrensons pink"

Paronychia kapela ssp serpyllifolia - liivateeleheline küüsnelk

 Silene uniflora (maritima) Weisskehlchen - randpõisrohi

 Seemnest kasvatatud lõhikõis oli väga nirakas kui juulis istutasin, nüüd täitsa kobe

Pean mainima, et vahepealne vihm oli nii mõnegi umbrohu minu peenelt läbihekseldatud mullasegust välja upitanud. Otsustasin kogu ala paksema killukihiga katta, äkki natuke aitab.
Tundmatu osutus laikellukaks, kes eelmisel aastal oli kuskile kadunud ja nüüd hoopis teises kohas, kui ma arvasin teda olevat. 

Mõned sügislilled ja metsmaasikas

Mõni tubane orhidee ka sekka:
Eclecticus chungii - Thaimaa, Laos, Kambodža. Õieke alla 0,5 cm

Dendrobium pachyphyllum- Jaava saared, Borneo, Malaisia, Vietnam jne. Õitseb ainult ühe päeva. Tundub lollikindel olevat.

Käkike vajab veel kaunistamist.

Puhkus läbi ja käkk peaaegu valmis. Ise olen rahul. Päris valmis on ta siis, kui kogu ala killuga kaetud saab. Praeguseks tuleb ligi 20 nimetust ning ega kõiki päris palja silmaga hästi veel ei näegi. Huvitav ja füüsiliselt päris raske, ega mul kedagi abiks polnudki, kuid nagu öeldakse: "olen väsinud aga õnnelik". Mul hullult vedas. Muhu Varahaldusega ei saanud mulla, kruusa, killustikuga asja, sest nende kogused peavad ikka väga suured olema, et ära tasuks ja nagu selgus, ei oleks nende hiiglaslik kallutaja meie väravast sissegi mahtunud. Kuid palun väga, ühel lahkel naaberküla mehel oli õue peal sõelutud kruusa, liiva ning isegi graniitkillustikku. Tõi teine mulle koju kätte oma käruga kõike nii palju kui soovisin ja rohkem veel! Mulda nokitsesin poole labida sügavuselt oma krundi erinevatest kohtadest, kulus teist päris ohtralt, üritasin nähtava umbrohu välja nokkida, kuid eks see ole näha, kuidas õnnestus, siis kui ükskord sadama hakkab.(Juuli lõpust valitseb põud, floksid on ammu juba kuivanud, sest vanadele olijatele lihtsalt ei jagu veekest ning seepärast jäi ka killustik läbi pesemata) Kivid olid neetult rasked. Mõnda sai ainult veeretades transportida, sest kärusse lihtsalt ei jaksanud tõsta. Nii mõnelgi hetkel tundus, et miski nagu soolikates rebenes ja millegipärast ajas vihaseks ka, aga kui vaatad oma kätetööd, oled täitsa uhke enda üle. Tore oleks, kui teised ka seda mõistaksid, kuid reageeringud olid järgmised: "Oh, sul on siin päris palju huvitavaid kive, mulle kuluksid need marjaks ära!", "Sul ei kasvagi seal nagu midagi, kõik on nii lage ja taimed nii väiksed, ei saa aru milleks kogu see vaev!" või siis lihtsalt "Möhh!"
Viimasel nädalal oli vaja väikese sugulase aega sisustada, et ei tuleks emme-issi-venna  igatsust peale, sain isegi hakkama. Tore kui 4-aastane tööd armastab, muudkui lähme aga tööle ja lähme tööle. Panin ta killustikku tagavaraks kühveldama (väga tolmune töö) ja kuna vett nagunii nii vähe oli, siis pesemisega me eriti vaeva ei näinud. Õpetasin karikakra armastab ei armasta`t, sattus päris hoogu, nii et trepp oli valge, sõime palju jäätist, õppisime jalgratta palja pakiraami peal sõitma (tema enda emme oli väga närvis kui seda kuulis) Ma ausalt öeldes olin juba unustanud kui vahva on väikeste poistega koos tegutseda.

käkike enne teist peenravaiba kihti

Tänavu õitses nii mõnigi selline taim, mille olemasolu ma millegipärast ei mäletanudki, nende hulgas mõned Läti liiliad.

Pearl Jessica

Violeta (jässakas päevaliilia)

Mingi tiigerliilia vist, õrnake ja ilus

Harunenud orasliilia

Minu kirjulehelise päikesesilma seemnest kasvatatud taimedele on lisandunud 2 varianti , suurekasvuline ühtlaselt rohelise lehega ja kirjuleheline topeltõiega. 1 pakist lõpuks 3 erinevat, äkki järgmisel aastal lisandub veel.

 

järjekordne tundmatu üllatus

Meil oli ühel õhtul üle kogu taeva  vikerkaar (naatu-naatukene tibutas korraks), mis päikese loojudes muutus päris ulmeliselt punaseks.

Reedel pidi sadama hakkama, loodan, et jagub teist suuremal hulgal ka Muhu saarele. Linnas sajab praegu!

Pisike üllatus

kel nimeks  Diplopora truncata

Puhkus hakkab, tavaliselt sel ajal kipub juba lõppema. Plaanid täna enam väga optimistlikud ei olegi.

Nädalast nagu piisaks

Reedest reedeni, mille sisse mahtus ka vihmane Jaanipäev, olin Muhus ning tundub nagu oleks pikem puhkus olnud. Päris värskeõhu mürgitust ei saanud, aga kolhoosniku päevituse küll. Hea oli, et läksin, tõin Tallinnast endaga kaasa ka vihma, mida otse loomulikult ei olnud vähemalt aprilli kuust seal kandis sadanud. Hea, et soojagi ei olnud, tänu sellele oli ja on kõik väga lopsakas võrreldes eelmise aastaga. Tegin just praegu mulla, graniidi sõelme ja peene fraktsiooniga kruusa tellimuse ära, ise kogustest udust aimu mitte omades. Ei tea, kas 3 tonni mulda on palju või vähe. Kui küsisin, kas nad kotiga ei tahaks mulle kruusa müüa, tegin ennast täitsa lolliks, sest poiss vastas, et minge poodi. Tegelikult läheks mul liiva ka vaja, sedagi võtaks kotiga. Ah et milleks mulle kruus ja muu, aga vot selleks

Kolm korda võib arvata, millega tegu. Äh! - otse loomulikult hakkasin oma lolli peaga mingit kivik-alpitaimlat rajama. Kaks päeva jälgisin, kuhu päike kõige rohkem paistab ning loomulikult osutus selleks absoluutselt mitte midagi ütlev koht. Ma olin kindel, et kivide puudust küll ei tohiks olla, aga kui hakkasin neid otsima ja veel valima, siis nagu polekski teisi. 30 cm paksune drenaažikiht tundub hirmpalju. Lubjakiviseid kive ei soovitata, kuid graniitkive ja rusikasuuruseid veel pealekauba, on kuidagi vähe, suuremaid oleks küll ja veel. Mittevajalikke kiviaedu ja meie maal asuva naabermaja vundamendi ning müüride kivimaterjal on omast käest võtta. Üleüldse sai lapike vist natuke liiga vabakujuline ja suur. Kaevasin aluse läbi ja nokkisin umbrohu välja, panin peenrakatte, selle tiheda ja paksu, sinna peale kuhjan kive drenaažiks ja reljeefiks, siis jälle peenrakate, siis äärekivid, siis mullasegu, mille jaoks pean veel vaeva nägema ning turnimise kivid, siis taimed, siis eks näis. Eks tulemuseks on üks paras käkk, aga oma tehtud käkk. Emale valmistab minu järjekordne ettevõtmine ilmselget hirmu nagu mõned aastad tagasi püsikupeenra rajaminegi, kuid tänasel päeval meeldib talle endalegi põnevusega oodata mõne uue liilia või minu enda seemnest kasvatatud taime kasvamist ja õitsemist. Mul on küll kuri kahtlus, et õde on suutnud nii mõnegi taime ära rohida, tema õnn, et mul endalgi erilist ülevaadet ei ole.

Pildil oleva võilille kasvatasin ise seemnest, peaks olema roosa. Kas tegelikult ka, selgub varsti, sest õieke on tulemas

Siia on mahtunud mõned Tiilt saadud taimed, all paremas nurgas sügisel Kristiine aiandist soetatud männilehine nelk, kes osutus päris põnevaks tegelaseks ja kellest saab esimene minu käki kaunistaja

Siin on jälle Tii kraami ja sammasjas must leeder ajutise istustusega

Tema ei ole päris see, mis sai tellitud, aga ilusad, väga suured õied on tal küll

Tema on meil vähemalt 45-aastane kibuvits keset õue, mingi 10-aastat tagasi lõikasin maha ja juurisin väiksemaks, nüüd on jälle vaja midagi ette võtta

Kollane kurekell - Aquilegia chrysantha. Mingi sitikas pistis ülejäänud taimed maapealsed osad nahka, aga ühe õied nägin ikka ära. Üllatavalt ilusad!

Tänavu on tema aasta

Siin mõned tubased kääbused. Igavene tegu on õisi pildile saada

Microterangis hildebrandtii

Stelis porpax

Nüüd tean, mis minu flokse vaevab. See on mingi hirmus uss - varrenematood. Muu ei aita kui taim lihtsalt lõkkesse.