Tegidki ära!

Ei ole enam minu  püsikute ega varjutaimede peenraid, ei ole enam ilmselt elulõngasid ega ronivat hortensiat. Kui ma esimest korda neid pilte nägin, ei saanud öösel undki, nii kahju oli ja on muidugi praegugi. Uue maja esisel varjutaimede peenral oli minu ainuke epimeedium, kellelt lootsin järgmisel aastal õisi, olid kõik minu orhideed, piibetäht, ängelheina tited jne. Vana maja esisel sibullillede ja püsikute peenral ei ole enam tulpe, nartsisse, liiliaid, minu roosat võilille ja ma ei teagi mida veel. Huviga ootan, millal käkike ette võetakse.

Edu neile, sest minul ei ole enne kevadet midagi teha ja ega see viimaseks korraks  jää. Aitab ainult külm ja lumi.
Kurat küll!

Välja mõtlesin!

Eile avastasin, et kõik õitsevad ja nuppunud orhideed on üheaegselt õied närtsutanud ja nupud kollaseks muutnud. Mõtlesin ja mõtlesin, milles küll probleem. Äkki on pime? Eelmisel aastal oli veel pimedam, sest lund ei olnud. Ja just praegu sähvatas - need neetud õunad! Tõime Muhust õunu, mingi aeg olid rõdul, nüüd toas ja soojas on ilmselt nii mõnigi juba mädanema hakanud. Orhideed teatavasti sellist asja mitte sugugi ei salli. Kahju küll, sest nad oleksid ju peaaegu kevadeni õitsenud. Midagi on kiiremas korras vaja ette võtta.

Viimased tegemised.

Nädal tagasi nädalavahetusel sai ema Muhust ära toodud ning ühtlasi hädapärased sügistööd tehtud. Ilm oli õudne. Külm tormituul ja vaevane 4 kraadi sooja. Kõik nägi väga trööstitu välja. Üritasin käkki natuke rohida tatitilk nina otsas. Järgmisel aastal peab tammelehti mõnele tundlikule kaitseks varuma, sest oli teine päris sodivaba. Paksude kinnastega on kriburohtu kivide vahelt kunst kätte saada, ettenägeliku inimesena soetasin selle jaoks endale pintsetid.
Istutasin mõned orhideed, panin maha liiliad ja tulbid, lõikasin floksid ja muud maha, istutasin Floramontana taimed pottidega maasse, sest laekusid teised natuke hiljavõitu. Üritasin mõnele eelmisel aastal jänesenäritule natuke võrku panna, eks näis kas aitab. Ei mäletanudki, et augusti lõpu  käiguga istutasin ühe roniva hortensia, nägi täitsa kobe välja, pungad suured ja puha. Ehk elab talvegi üle. Juulis mahapandud anemoonid muudkui õitsevad ja õitsevad. Kevadel peab neile uue koha leidma, hirmsasti laiutavad minu väikeses "varjupeenras".

Mõni käki poolõitseja:

Koloraado unimüts (Aster coloradoensis)

Mingi aubrieeta ja ohtralt väikseid moone

Igihaljas kevadik (Draba azoides)

 

Keegi pudulojus on siit midagi otsinud

Luiged lendasid madalalt, väikese kolmnurgana-järelikult lumi tuleb ja palun väga, mis ilmad eelmise nädala alguses olid. Tänasest pole mõtet rääkidagi!
Tuleb kiiremas korras õunu järama hakata, sest muidu võtab külm nad rõdul ära.
Esimene seemnesats on käes ning plaan on erinevate karukellade ja magunatega varusid veel täiendada. Ega külviaeg niiväga kaugel enam polegi!

Õhus on sügist, kuigi ....

viimane nädalavahetus oli tõeliselt suvine. Ma nii higistasin.
Tundub, et nii palju kui mul Muhus õnnestub käia, ma ainult niidan ja rohin seal. Alates juunist kuni läinud nädalavahetuseni vahelduva pikkusega käigud, iga kord üks ja see sama. Rohida mulle väga meeldib, eriti käkikest, kuid niitmisest on kõrini. Käki kallal nokkimine on paras teraapia. Nüüd hakkavad veel õunad ka tulema .... .
Tänavu on kõik väga lopsakas ja tugev. Pikad lilled tugesid ei vaja ning neid, mida lootsin, et eriti laiutama ei hakka, on vaja kärpima hakata. Ma mõtlen käki padjandflokse, kasekest ja Paronychia kapela ssp serpyllifoliat. Viimane on väga ilus, aga liiga palju ruumi võtab. Saab näha, kas "John Innes" ja kalandriin elavad talve üle, selliseid kahtlaseid on ilmselt päris mitu, aga eks kevad näita. Istutasin ka mõned mägisibulad, kuid kõige värskemast Muhus käigust millegipärast ühtegi käki fotot ei teinudki, ei saa aru miks.
Pidasime ema 80-ndat. Sugulased Virtsust ja Saaremaalt tulid külla, küll oli tore! Meie emps on ainuke seitsmest Muhu maja lapsest, kes veel elus on ja seepärast on ta meil väga eriline ka teiste meelest. Ilmaga vedas hullupööra, öösel istusime lõkke ääres ja tegime kräud. Suvesse jäid ka keskkooli ja TPI kokkutulekud, vastavalt 35 ja 30 aastat. TPI oma tähistame iga viie aasta tagant, keskkooli igal aastal. Tore oli!
Augusti alguse fotod:

 

Minu väike lemmik, ise tegin:

Õde läks perega reisile ja tõi oma Timmu emale hoida. Tegin oma tootsipeenras põhjalikud ümberkorraldused ning kiis kasutas seda kohe muidugi ära. Ma kahtlen väga kassisita kasulikes omadustes.

Mõned tubased õitsejad:

Lepanthes inca

Pika nimega

Stenia pallida

Väike põige Vilsandile

Oli õnn viibida reedest laupäevani kallil sugulasel külas paradiisisaarel. Tõesti tekkis terrassil istudes, jalad lauale sirutatud, veini limpsides ja merd vaadates -kuulates tunne, et viibid mõnel lõunamere saarel. Eks asukoht mängis oma rolli, nimelt otse majaka kõrval või all või kuidas võtta. Tomi elamine on endine trafode hoone, mida ta 7 aastat rekonstrueeris. Nimelt on kõik majaka ümbruse ehitised muinsuskaitse all, isegi nõuka-aegsed 60-ndatel ehitatud tehnilised hooned ja ka kuurid jms. Sees tee mis tahad, aga väljast pidi enamvähem autentne jääma. Pehmelt öeldes sitast tehti päris maitsev sepik!
Saarele hulkuma ei jõudnudki ja ei tulnud isegi meelde, sest mere ääres oli hulkumist küll ja veel, või siis lihtsalt istud kuskile kivile, naudid super ilma (mis iseenesest on täiesti tavaline, sest Vilsandi pidavat Eesti kõige päikesepaistelisem koht olema) ja imelist vaadet  linnusaartele, kuhu inimese jalg astuda ei tohi. Meist asusid nad ainult paarisaja meetri kaugusel ning tänu sellele mängis nautlemise taustaks kajakate, tiirude, igasuguste pääsukeseliste ja ma ei tea kelle veel  "kisa" ning mere kohin ja laine loksumine. Äkki järgmisel aastal õnnestub ka saare teiste kaunite kohtade ja muu loodusega põhjalikumalt tutvust teha, mine tea!

Algus - Papissaare sadam

kapten

Järjest lähemale eesmärgile

 

Ma igaks juhuks vaatetorni päris otsa ei roninud, tundus niigi kõrge

 

Kui vahepeal maasikasöömise peatuse tegime, nägin selliseid nelke ..

 

... ja sellist ööviiulit

Ei ole enam kaugel

Tomi maja nüüd, vaade mere poolt, (pilt on natuke aegunud)  lisandunud on terrass

... ja enne

täna

kunagi ammu

 Nüüd väike pildimaterjal rannast, kus paljandub Alam-Siluri geoloogiline pealiskord kunagise troopilise mere korallriffidega nn. kaljurand

 

Natuke tuletorni, mis ehitati 1809 aastal ja viimati remonditi 1957 aastal. Kuna saarel on kohati tugevat raha lõhna tunda, siis külastavad ka peaministrid aeg-ajalt teda ja kõik on andnud lubaduse, et tuletorn saab remonditud. Ootan huviga!

vaade vundamendi karniisilt

 

tema kasvas majaka seina praos

 

Päikeseloojang terrassilt:

Tagasi külma ja märga:

Kui Saaremaale jõudsime, hakkas peagi sadama. Kaks täiesti eri maailma.

Ikka Muhusse ka, mõned käki elanikud:

Silene uniflora Weiskehichen

 

Betula nana „Glengarry“

Kõike muud kui Papaver miyabeanum

Calceolaria 'JOHN INNES'

 

P.s - mulle ei meeldi fotokaga jännata, sellepärast pole ka erilisi pilte, kuigi võiks. Ei tule kohe meelde, et vot nüüd oleks võinud pilti ju ka teha.