kolmapäev, 21. veebruar 2018

Vol 4. Lõpp


Tolès on rikkalikult ka fontaine (nii nad ütlevad), mis ei ole mingid purskkaevud, vaid pigem lättekohad, millised on kunstnikud seoses ArTolèga vaatamisväärsemaks meisterdanud. Vesi oli igatahes väga hea ja väga külm.







Meie 13-aastane noormees mainis siin nagu muuseas: "Keegi on end raseerimata unustanud."

Veel "mõned" klõpsud:




Meie hotellike ja minu tuba lippude vahel.

















Päris palju oli istutatud metsa mäenõlvadel näha
Tolès elab ca 600 inimest. Hommikul seitsme paiku käisid kohalikud vanamehed ja -mutid meie majas kohvil ja hommikut söömas, istusid jahedama aja maja ees ja pidasid mokalaata, lapselapsed kärudega kaasas. Meiega ühes majas asus ka kohalikku juurikat, liha, puuvilja, ilma sildita häid jooke ja Saksamaa vahvlit pakkuv toidupood, mis oli avatud hommikul seitsmest ca poole kümneni ja õhtul poole seitsmest suvalise ajani.  Päevasel ajal valitses külas täielik vaikus, ainsad ringituiavad olime jälle meie. Peale kella kuut õhtul läks sagimiseks, sest rahvas tuli töölt, autod saalisid edasi-tagasi, aedades läksid vihmutid tööle jne. Meie punnis põskede ja valge peaga "bambino" tekitas kohalike muttide seas elevust. Küll teda kallistati, musitati ja näpistati põsest.
9. septembril oli ärasõit. Tallinnas jube külm, pime ja märg.
Kokkuvõtteks:
Itaalias lapsed üksi tänavatel ei jõlgu. Laste mänguväljakuid ei märganud, teenendajad ei ole nii noored inimesed kui meil. Elekter on veetud päris võimatutesse kohtadesse, kütteks kasutatakse ilmselt gaasi. Nägime 5. neegrit kogu reisi jooksul. Üks naljakas juhtum: sõidame kuskil Toscana kandis ja äkki meie 5-aastane vilka fantaasiaga tüüp hüüab: "Vaadake ahv, oh issand, kuidas mulle see reis ikka meeldib, Charlie sõidab traktoriga!" ise plaksutab käsi ja on nii õnnelik. Mina teritan oma pilku ja vaatan, mida ta nüüd jälle jamab ja ongi kaugel mingi traktoriga mees, valge pluusi hõlmad lehvivad tuules, aga see ei olnud sugugi mitte ahv, vaid neeger. Purustasin lapse vaimustuse ja ütlesin, et päris ahv ta nüüd ka ei ole, aga.... Autos valitses tükk aega vaikus, ei teadnud, kuidas oleks õige reageerida,  kuid siis issi pahvatas naerma ja meil kõigil oli päris lõbus. (häbi mulle!)
Kõikides ööbimistes ja söögikohtades, mida me külastasime, olid lubatud koduloomad. Kauplusesse võisid koeraga minna, sõid - koer istus kõrval ja luges suutäisi, magasid - võisid ta kaissu võtta jne.

Oli see reis, mis ta oli, aga mulle väga meeldis!

reede, 9. veebruar 2018

Vol 3. Tolè

Meie viimane peatus-ööbimine oli sellises toredas väikeses külas nagu Tolè. Tolè - see on vaikus, värske õhk ja allikavesi. Asub ta Bologna lähedal, mägises Vergato maakonnas 700 m kõrgusel Appenniinides.  Minu jaoks, kellele ka Lõuna-Eesti kuplid on kõrged, oli see ikka eriline sõit, oh-oh! Tuura-taara, nii et süda läheb pahaks, aknast välja ei julge vaadatagi, iga kilomeetri tagant mingid hullud jalgratturid rühivad ülesmäge ... Elamus missugune!
Meie hotelliks oli Albergo Sapori, väike perehotellike, mille perenaine oli vahva Itaalia mamma oma toriseva vanamehega. Peale itaalia keele muidugi ühtegi keelt ei räägitud, kuid suhtlemisprobleeme meil ei tekkinud. Hotell asus küla keskel kiriku kõrval. Iga veerand tunni tagant, hommikul kaheksast kuni õhtul vist kaheksani, lõid kirikukellad kill-kõll. Ja muidugi jälle see va toit, mille mamma ise valmistas!

Olin voodis pikali ja märkasin taamal mäe otsas meie 30ndate stiilis maja. Väga erinev kõikidest teistest. Muhus nimetati neid kapteni majadeks
Tolè on väga vana küla, kuid jäi II maailmasõja jalgu, mil sakslased ta sisuliselt hävitasid. Enamus ehitisi, sealhulgas ka kirik, on rajatud peale sõda.
Tolè on üks omapärane küla, nimelt aastal 1997 otsustas kunstnike rühmitus Fontechiara korraldada seal nn vabaõhu näituse, kus Bologna piirkonna tuntud kunstnikud eksponeerisid majade seintel ja tänava äärtes oma teoseid - seinamaalinguid, skulptuure, maale, disaini jne. Otsustati, et näituse lõppedes kõiki ära ei koristatagi, vaid kingitakse Vergato kommunile ja Tolè elanikud hakkavad nende eest hoolt kandma. Tekkis omapärane vabaõhu muuseum-näitusesaal. Tänaseks on seda korraldatud  juba 20 aastat, nimeks sai ta ArTolè ning aastatega on kunstnikke lisandunud üle kogu Itaalia. ArTolè on ühildatud Kartulifestivaliga ning muutunud väga suurejooneliseks ja populaarseks. Rongkäik, vabaõhu ooperietendus, tänavakauplemine, töötoad jne. Rahvas riietab end nii:
Kasutaja Associazione Fontechiara foto.Kasutaja Associazione Fontechiara foto.











Kassi teema on ühe Bologna ülikooli professori Giorgio Celli mälestuseks, kes oli Itaalias tuntud bioloog, eurosaadik ja suur kasside fanaatik. 







Mõeldud on ka lastele











Natuke veel mingil ajal.