Õudne, kuidas ma eile ikka tõmmata sain. No istusime täna oma firmas traditsioonilisel kollektiivsel hommikukohvil, kus me siis arutame õhtusi ja muid värskeid uudiseid. Selgus, et kõik eileõhtused minu kuuldud tähtsad uudised olid jamad. 1. Estonian Airi ja Lufthansa ühinemine. Ma veel mõtlesin, et vaat kui tore, et riik jamast lahti saab, sest soomlased on enda Finnairiga ka väga hädas. 2. Katrin Karisma ja Helgi Sallo hakkavad suvel Ringvaadet juhtima. Mõtlesin veel, et kas tõesti kedagi noort ei raatsita asenduseks tööle võtta/panna, peab just pensionäre kasutama, ilmselt küsivad vähem palka. Aga hea seegi, et suvel vähemalt Ringvaadet näeb. 3. Merkel kinkis Hiinale kaardi, kus peal endised Hiina alad, mis nüüd Venemaa käes. Mõtlesin veel, et ta ju provotseerib vaenu, hirmus inimene selline. Noh, ja kui mina täna kohvilauas imestasin, kas see kõik ei olegi siis tõsi, oli nalja kui palju ja tuli muidugi meelde, et 1. aprillil tehakse ju nalja.
Vot see on see, kui kõige tähtsam peab naise elus olema pliidi ees seismine ja kotleti praadimine, sest armastus pidavat kõhu kaudu käima (minu jaoks üks kõige nõmedam kõnekäänd või vanasõna, misiganes), sest tänaseks olen õppinud igaõhtuseid sooja toidu valmistamisi vihkama ja ma tunnen, et see on mu ajud umbe ajanud.
Minu harunenud orasliilia väänab õievart. Nädalavahetusel istutasin ühe pojengi juurika maha, oli ilmselt väga vale liigutus, eks näis.
