neljapäev, 28. jaanuar 2016

Mikita ja Mini Mark

"Lindvistika ehk metsa see lingvistika":
Maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel.
Me muudame ennast pigem selle alusel, mille poolest me teistega sarnased oleme, mitte selle järgi, mille poolest me erineme.
Mõõdulint, millega ennast mõõdame, ei ole enamasti meie oma, vaid kellegi teise poolt meile taskusse sokutatud.
Seal, kus mets ja meri mürinal kokku põrkavad, sünnib Seewald - hullude mõtete kambrike.
Põhja- ja Lääne-Eesti rannikuala on olnud piirkond, mis juba aegade algusest on Eestit sidunud Euroopaga. Sealt kaudu jõudsid meieni uued ideed, tuli jõukust, aga ka häda ja viletsust. Metsasem Lõuna-Eesti on olnud meie ajaloos omamoodi eksistentsiaalne puhver. Mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande .... Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.
Eesti mehed on rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.
Ja nii edasi ja nii edasi.
Loed ja mõtled, et nii ju ongi, täpselt niisugune olem mina ka, peangi olema, sest olen eestlane. Kuulun sellesse põlvkonda, kelle lemmikmänguasi oli jalgratas, mitte nutitelefon. Olen võimeline rääkima mitmekesist eesti keelt, mida 20 aasta pärast võib olla enam ei eksisteeri. See raamat on nagu rusikas silmaauku ning võiks koolides kuuluda kohustusliku kirjanduse hulka.
Minus on tärganud Valdur Mikita ja tema kirjatükkide vastu suur armastus.

Oma väikest aga tublit Mini Marki armastan ma ka.



Tore on ka see, et varsti on isegi veebruar läbi ja siis tulebki kevad!