Meie hotelliks oli Albergo Sapori, väike perehotellike, mille perenaine oli vahva Itaalia mamma oma toriseva vanamehega. Peale itaalia keele muidugi ühtegi keelt ei räägitud, kuid suhtlemisprobleeme meil ei tekkinud. Hotell asus küla keskel kiriku kõrval. Iga veerand tunni tagant, hommikul kaheksast kuni õhtul vist kaheksani, lõid kirikukellad kill-kõll. Ja muidugi jälle see va toit, mille mamma ise valmistas!
Olin voodis pikali ja märkasin taamal mäe otsas meie 30ndate stiilis maja. Väga erinev kõikidest teistest. Muhus nimetati neid kapteni majadeks |
Tolè on üks omapärane küla, nimelt aastal 1997 otsustas kunstnike rühmitus Fontechiara korraldada seal nn vabaõhu näituse, kus Bologna piirkonna tuntud kunstnikud eksponeerisid majade seintel ja tänava äärtes oma teoseid - seinamaalinguid, skulptuure, maale, disaini jne. Otsustati, et näituse lõppedes kõiki ära ei koristatagi, vaid kingitakse Vergato kommunile ja Tolè elanikud hakkavad nende eest hoolt kandma. Tekkis omapärane vabaõhu muuseum-näitusesaal. Tänaseks on seda korraldatud juba 20 aastat, nimeks sai ta ArTolè ning aastatega on kunstnikke lisandunud üle kogu Itaalia. ArTolè on ühildatud Kartulifestivaliga ning muutunud väga suurejooneliseks ja populaarseks. Rongkäik, vabaõhu ooperietendus, tänavakauplemine, töötoad jne. Rahvas riietab end nii:
Kassi teema on ühe Bologna ülikooli professori Giorgio Celli mälestuseks, kes oli Itaalias tuntud bioloog, eurosaadik ja suur kasside fanaatik. |
Mõeldud on ka lastele |
Natuke veel mingil ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar