Ei midagi ilusat.

Ma ütleks, et eriliselt vastikud ilmad on sel suvel! Eelmise aasta suvi oli ideaalne.
Jaanipäevast umbes 8. augustini ei olnud meil (Muhus) sadanud. See sadu oli ka selline, mis natuke värskendas, aga ei kastnud. Kuivanud muru-rohu pani halvasti lõhnama ja talla-alla kittima. Väga trööstitu on kõik. Kaevus vett on vaevalt pumba kõrguselt ja seegi haiseb muna järele. Kui nüüd viimane kord lapsega käisime (juuli lõpust 2 nädalat oli mul puhkus), viisime emale kanistreid, et tuttavate puurkaevust talle puhast veekest saaks tuua. Kastmiseks seda kasutada ei ole ilus ja ega pole enam mõtetki. Minu kevadised istutused on enamuses ilmselt surnud, eks näis. Temperatuur vilus 36°C (täna enam ei usukski), tuul, mis tavaliselt teatud suunalt puhub külma on hoopis soe, nii et kosutust ei miskit. Õnneks ei olnud ka niita ja rohida vaja, kuigi mulle kui linnavurlele rohida täitsa meeldib.
Mõttetult palju on jälle õunu, mädanenud, väikesed ja koitanud ning kukuvad järjest alla. Sügisel hakka jälle neid aiast minema vedama, et sigadel oleks lihtsam maiustada, muidu peavad end mitme traadi vahelt läbi pressima, millest kaks on elektriga ja kaks okastega.
Tavaliselt on nii, et kui on palju herilasi  ei ole vapsikuid ja kärbseid. Kui on vapsikuid palju, ei ole herilasi, kuid sel aastal eksisteerivad kõik rahulikult koos. Sain minagi oma suraka kätte.
Flokse meil sel aastal jälle ei ole, tegelikult ei ole tänaseks eriti mitte midagi. Elulõngadel õied väga väikesed, kurgid ja sibulad kuivanud, astilbed kuivanud jne.
Tahaks kevadet, puurkaevu ja et jääkski suveaeg!

Tema hakkas minu puhkuse ajal õitsema, täiesti vales kohas- monarda põõsas. 

Ilmselt sigade sügisene temp.

Sel aastal väga väikese kasvuga ja lääbakil

Astilbe

Neile meeldib! Tegelikkuses väga suure läbimõõduga

Phemeranthus teretifolius.

 Tõeline kuivalemb, isegi paljunenud on hästi.

Tii käest, mulle hirmsasti meeldib!

Niinimetatud varjupeenar, kus muist epimeediumeid ja ühtteist veel on lihtsalt ära põlenud.

Samas "Shikinomai" näeb täitsa kõbus välja

Pilte

Muhust kevadised:

Praegused: 

Kukulinnupätt

Cypr Gisela

Cypr. Pueblo

Orhideesid on tänaseks tänu sigadele väga vähe alles jäänud. Kui veab, siis järgmine aasta ehk näitab end mõni veel.

Toas on õitemeri, mis küll väga hästi välja ei paista, sest enamus on vaevalt 0,5 cm suuruse õiega ja nn jahekastist.

Dendrobium tetragonum

Stelis bivalvis

 

Stelis cocornaensis

Stelis benzingii

Stelis omalosantha vist

Pleurothallopsis inaequalis

Stelis porpax

  Tahaks eelmise aasta ilmasid, kaevus jääb vett järjest vähemaks nagu mereski.

Hooaeg avatud

On minulgi selle hooaja esimene aiakolmpäeva läbitud. Ilmad olid teatavasti nädalavahetusel ilusad kui tuult mitte arvestada. Põhilised taimed nagu ikka meil sel ajal on metstulp ja kuldtäht, sinililled on varsti läbi, kuid kollast ülast paistab ohtralt tulevat.
Lappasin jälle mingiaegset sigade jama ja üritasin riisuda. Boonuseks näole kolhoosniku päevitus!

Draba dedeana

Saxifraga apiculata "Gregor Mendel"

Tema päritolu on teadmata

Karvapall

Nõndanimetatud paraadpeenar praegu

Kas Picasso, Monet, Gauguin või Cezanne, silt on ära lennanud

Pisiputk

Minu väike lemmik - Scoliopus hallii

Mõtlesin, et istutan kah ühe väikese männi oma kivihunnikusse ja palun, selline on ta täna, lihtsalt ära söödud

Vol 4. Lõpp

Tolès on rikkalikult ka fontaine (nii nad ütlevad), mis ei ole mingid purskkaevud, vaid pigem lättekohad, millised on kunstnikud seoses ArTolèga vaatamisväärsemaks meisterdanud. Vesi oli igatahes väga hea ja väga külm.

Meie 13-aastane noormees mainis siin nagu muuseas: "Keegi on end raseerimata unustanud."

Veel "mõned" klõpsud:

Meie hotellike ja minu tuba lippude vahel.

Päris palju oli istutatud metsa mäenõlvadel näha

Tolès elab ca 600 inimest. Hommikul seitsme paiku käisid kohalikud vanamehed ja -mutid meie majas kohvil ja hommikut söömas, istusid jahedama aja maja ees ja pidasid mokalaata, lapselapsed kärudega kaasas. Meiega ühes majas asus ka kohalikku juurikat, liha, puuvilja, ilma sildita häid jooke ja Saksamaa vahvlit pakkuv toidupood, mis oli avatud hommikul seitsmest ca poole kümneni ja õhtul poole seitsmest suvalise ajani.  Päevasel ajal valitses külas täielik vaikus, ainsad ringituiavad olime jälle meie. Peale kella kuut õhtul läks sagimiseks, sest rahvas tuli töölt, autod saalisid edasi-tagasi, aedades läksid vihmutid tööle jne. Meie punnis põskede ja valge peaga "bambino" tekitas kohalike muttide seas elevust. Küll teda kallistati, musitati ja näpistati põsest.
9. septembril oli ärasõit. Tallinnas jube külm, pime ja märg.
Kokkuvõtteks:
Itaalias lapsed üksi tänavatel ei jõlgu. Laste mänguväljakuid ei märganud, teenendajad ei ole nii noored inimesed kui meil. Elekter on veetud päris võimatutesse kohtadesse, kütteks kasutatakse ilmselt gaasi. Nägime 5. neegrit kogu reisi jooksul. Üks naljakas juhtum: sõidame kuskil Toscana kandis ja äkki meie 5-aastane vilka fantaasiaga tüüp hüüab: "Vaadake ahv, oh issand, kuidas mulle see reis ikka meeldib, Charlie sõidab traktoriga!" ise plaksutab käsi ja on nii õnnelik. Mina teritan oma pilku ja vaatan, mida ta nüüd jälle jamab ja ongi kaugel mingi traktoriga mees, valge pluusi hõlmad lehvivad tuules, aga see ei olnud sugugi mitte ahv, vaid neeger. Purustasin lapse vaimustuse ja ütlesin, et päris ahv ta nüüd ka ei ole, aga.... Autos valitses tükk aega vaikus, ei teadnud, kuidas oleks õige reageerida,  kuid siis issi pahvatas naerma ja meil kõigil oli päris lõbus. (häbi mulle!)
Kõikides ööbimistes ja söögikohtades, mida me külastasime, olid lubatud koduloomad. Kauplusesse võisid koeraga minna, sõid - koer istus kõrval ja luges suutäisi, magasid - võisid ta kaissu võtta jne.

Oli see reis, mis ta oli, aga mulle väga meeldis!