Delfi. Lamp. Seelik. Stress

Nimelt sain Delfi Aia rubriigist teada taime nime, mis meil Muhus lausa metsikult kasvab, see on kirju liilia. Aastaid on ta seal elutsenud, keegi teda sinna toonud ei ole, sest enamus taimi on  veel vanaema ajast (tema suri meil 1978 aastal ära), aga siis seda lille veel ei olnud. Kasvab ta maja taga õunapuu all ca 4m² alal tiheda seltskonnana koos, mõni üksik on suvalistel kohtadel eesaias ka mitte peenardes, vaid murus. Vanem õde loomulikult ei salli teda, aga minu arust väga ilus.

Orhideedele sain lillede ja minu tuppa uue lambi. Selle ülespanemine oli ka üks paras ooper nagu iga väikse asjaga meil on. Kuigi ma pean mainima, et see lamp ei olnud üldse minu algatus. Mees isiklikult oma peaga mõtles välja, et mul võiks olla suurem ja kokkuhoidvam lamp lillede jaoks. Toru oli mul ammu juba plaanis ja nii ta siis vaikselt tegutses, muretses toru, kinnitused ja lambi ilma, et ma peale oleksin käinud. Laupäeval saigi siis see üles monteeritud suure vandumise ja kärsitute liigutuste saatel nagu alati, mina muidugi kõrval jälle targutamas ja teda rahulikuks manitsemas. Tulemus oli ilus ja kvaliteetne nagu alati. Ei tea, miks just nii peab olema, kui ta miskit ehitus- või parandustööd ette võtab.

Nüüd peab veel mingi varju lambile mõtlema, et kogu tuba nii räigelt valge ei oleks ja kevadel õnnestub äkki midagi rippuvat lille ka tellida ja .... varsti ongi ju kevad!

Olin natuke paha ka, harutasin ühe Muhu rahvariide seeliku üles. Sealt sain ilusat käsikootud villast kangast ca 3 meetrit, nüüd mõtlen, mis temaga teha. Ilmselt kööki kardinaks, sest ta kurivaim on kitsas ja seal just paras kitsas aken. 3 meetrit tikitud lilledega rohelist kangariba (ai), mis läheb ilmselt köögi linasele laudlinale, sain ka. Natuke paha tunne oli kõike seda ilu harutades, kuid ca 10 aastat ei ole teda vaja olnud ja kellelegi selga enam nagunii ei mahu, nii et.....

Ja üle-üldse hakkab mul stress tulema-Jõulustress.

.