Ma tunnen, et mulle ei mõju hästi aiablogijate lugusid lugeda ja pilte vaadata. Kuidagi lootusetuse tunne tekkib. Käisin kiirkorras Muhus (20-21. sept), et niita ja üleüldse vaadata, mis toimub ja ega ei toimunudki. Suvine põud tegi puhta töö (nüüdki 22°). Lõikasin maha floksid, siilikübarad ja mõned liiliad, sest kole oli vaadata. Floksidel oli mullapinnalt nõrgaksmuutumisele (äkki sõnnikust?) veel lisaks hallitus tekkinud, õied olid nirakad kui neid üldse oli ja uueke "Picasso" ilmselt kuivas hoopis ära. Vihma ei olnud ka nüüd oluliselt sadanud, sest mõnest kohast oli muld tuhkkuiv. Tegime viimase niitmise, ei olnudki väga hull. Tii juurest liilia sibulaid ära tuues sain kaasa järjekordselt suuremal hulgal igasuguseid taimi, millele koha leidmine oli päris keeruline. Järgmisel hooajal on vaja ette võtta suuremat sorti kaevamistööd, sest mulle teatavasti väga meeldib istutada vaatamata probleemsele edasisele hoolitsusele.
Eelmise aasta kevadel mõtlesin, kui oma seemnest kasvatatud taimekeste hulka vaatasin, et ei enam. Mul lihtsalt ei ole neid ju kuskile panna ja korteris plätserdamine viskas kah üle, aga palun väga. Seemnemaailmast tellisin 7 sorti seemneid, millede säilivusaeg lõppeb jaanuar 2015 just sellepärast, et äkki üks seeme ikka idaneb, ma ei tahagi igast kümmet taime. Välismaalt on kah paras hunnik välja valitud, kas neile kõigile meie kliima sobib, eks näis. Päris põnev saab olema. Oh oleks külviaeg!
Internetist soetasin endale A. Süvalepa "Kiviktaimla" 1957. Naljakas ja ka kasulik raamat. Täpselt tuuakse ära, kuidas kiviktaimlat mitte mingil juhul rajada ei tohi, kivid peaksid ikka ühesugused olema, taimedega ei tohi asja väga kirjuks ajada jne. Ühe kiviktaimla moodi asja ma endale igaljuhul kokku keeran. Mulle millegipärast väga meeldivad pisikesed taimed. Mõni üksik on mul juba olemas ja kui palju kive meil on, oh-oh!
Oktoobris lubasid puudemahavõtjadpoisid veel kaks saja-aastast jurakat (jalakas ja vaher) langetada, kütteks raiuda ja oksad hakkeks teha. Suvise hakke viisid minema, kuid seekord soovisime/soovisin endale. Segan mõnede mullaga ja kasutan külmakaitseks. Küttepuid on nüüd juba hirmsasti ja tuleb veel juurde, kuskile pole panna. Vanaema-vanaisa istutasid iga kord kui perre jälle laps sündis ühe puu. Lapsi oli palju ja nii sai ka puid ohtralt. Tänaseks on need kõik 70-85 aastased ja mitte eriti väärtuslikud, põhiliselt vahtrad. Üldiselt oli vanasti kogu saar suhteliselt puudehõre, põhiliselt kadakad, eks sellepärast oli ka tavalisel vahtral mingi väärtus. Meie maja palgid on kah mandrilt toodud, Varblast.
 | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
kurereha Catherine Deneuve, õisi veel päris palju tulemas
|
Tegelikult on sul ju tubli aed, kaughooldusega saab ka hakkama. Mul on ka ühel floksipõõsal hahkhallitus kallal.
VastaKustutaTubased õitsejad aga on absoluutselt fantastilised! Mul on orhideelised täiesti katatoonilised, aga hääd inimesed kipuvad neid ikka kinkima. Kurb peale vaadata, peaks häässe kodusse ära andma.