Nädalast nagu piisaks

Reedest reedeni, mille sisse mahtus ka vihmane Jaanipäev, olin Muhus ning tundub nagu oleks pikem puhkus olnud. Päris värskeõhu mürgitust ei saanud, aga kolhoosniku päevituse küll. Hea oli, et läksin, tõin Tallinnast endaga kaasa ka vihma, mida otse loomulikult ei olnud vähemalt aprilli kuust seal kandis sadanud. Hea, et soojagi ei olnud, tänu sellele oli ja on kõik väga lopsakas võrreldes eelmise aastaga. Tegin just praegu mulla, graniidi sõelme ja peene fraktsiooniga kruusa tellimuse ära, ise kogustest udust aimu mitte omades. Ei tea, kas 3 tonni mulda on palju või vähe. Kui küsisin, kas nad kotiga ei tahaks mulle kruusa müüa, tegin ennast täitsa lolliks, sest poiss vastas, et minge poodi. Tegelikult läheks mul liiva ka vaja, sedagi võtaks kotiga. Ah et milleks mulle kruus ja muu, aga vot selleks

Kolm korda võib arvata, millega tegu. Äh! - otse loomulikult hakkasin oma lolli peaga mingit kivik-alpitaimlat rajama. Kaks päeva jälgisin, kuhu päike kõige rohkem paistab ning loomulikult osutus selleks absoluutselt mitte midagi ütlev koht. Ma olin kindel, et kivide puudust küll ei tohiks olla, aga kui hakkasin neid otsima ja veel valima, siis nagu polekski teisi. 30 cm paksune drenaažikiht tundub hirmpalju. Lubjakiviseid kive ei soovitata, kuid graniitkive ja rusikasuuruseid veel pealekauba, on kuidagi vähe, suuremaid oleks küll ja veel. Mittevajalikke kiviaedu ja meie maal asuva naabermaja vundamendi ning müüride kivimaterjal on omast käest võtta. Üleüldse sai lapike vist natuke liiga vabakujuline ja suur. Kaevasin aluse läbi ja nokkisin umbrohu välja, panin peenrakatte, selle tiheda ja paksu, sinna peale kuhjan kive drenaažiks ja reljeefiks, siis jälle peenrakate, siis äärekivid, siis mullasegu, mille jaoks pean veel vaeva nägema ning turnimise kivid, siis taimed, siis eks näis. Eks tulemuseks on üks paras käkk, aga oma tehtud käkk. Emale valmistab minu järjekordne ettevõtmine ilmselget hirmu nagu mõned aastad tagasi püsikupeenra rajaminegi, kuid tänasel päeval meeldib talle endalegi põnevusega oodata mõne uue liilia või minu enda seemnest kasvatatud taime kasvamist ja õitsemist. Mul on küll kuri kahtlus, et õde on suutnud nii mõnegi taime ära rohida, tema õnn, et mul endalgi erilist ülevaadet ei ole.

Pildil oleva võilille kasvatasin ise seemnest, peaks olema roosa. Kas tegelikult ka, selgub varsti, sest õieke on tulemas

Siia on mahtunud mõned Tiilt saadud taimed, all paremas nurgas sügisel Kristiine aiandist soetatud männilehine nelk, kes osutus päris põnevaks tegelaseks ja kellest saab esimene minu käki kaunistaja

Siin on jälle Tii kraami ja sammasjas must leeder ajutise istustusega

Tema ei ole päris see, mis sai tellitud, aga ilusad, väga suured õied on tal küll

Tema on meil vähemalt 45-aastane kibuvits keset õue, mingi 10-aastat tagasi lõikasin maha ja juurisin väiksemaks, nüüd on jälle vaja midagi ette võtta

Kollane kurekell - Aquilegia chrysantha. Mingi sitikas pistis ülejäänud taimed maapealsed osad nahka, aga ühe õied nägin ikka ära. Üllatavalt ilusad!

Tänavu on tema aasta

Siin mõned tubased kääbused. Igavene tegu on õisi pildile saada

Microterangis hildebrandtii

Stelis porpax

Nüüd tean, mis minu flokse vaevab. See on mingi hirmus uss - varrenematood. Muu ei aita kui taim lihtsalt lõkkesse.