Käkike vajab veel kaunistamist.

Puhkus läbi ja käkk peaaegu valmis. Ise olen rahul. Päris valmis on ta siis, kui kogu ala killuga kaetud saab. Praeguseks tuleb ligi 20 nimetust ning ega kõiki päris palja silmaga hästi veel ei näegi. Huvitav ja füüsiliselt päris raske, ega mul kedagi abiks polnudki, kuid nagu öeldakse: "olen väsinud aga õnnelik". Mul hullult vedas. Muhu Varahaldusega ei saanud mulla, kruusa, killustikuga asja, sest nende kogused peavad ikka väga suured olema, et ära tasuks ja nagu selgus, ei oleks nende hiiglaslik kallutaja meie väravast sissegi mahtunud. Kuid palun väga, ühel lahkel naaberküla mehel oli õue peal sõelutud kruusa, liiva ning isegi graniitkillustikku. Tõi teine mulle koju kätte oma käruga kõike nii palju kui soovisin ja rohkem veel! Mulda nokitsesin poole labida sügavuselt oma krundi erinevatest kohtadest, kulus teist päris ohtralt, üritasin nähtava umbrohu välja nokkida, kuid eks see ole näha, kuidas õnnestus, siis kui ükskord sadama hakkab.(Juuli lõpust valitseb põud, floksid on ammu juba kuivanud, sest vanadele olijatele lihtsalt ei jagu veekest ning seepärast jäi ka killustik läbi pesemata) Kivid olid neetult rasked. Mõnda sai ainult veeretades transportida, sest kärusse lihtsalt ei jaksanud tõsta. Nii mõnelgi hetkel tundus, et miski nagu soolikates rebenes ja millegipärast ajas vihaseks ka, aga kui vaatad oma kätetööd, oled täitsa uhke enda üle. Tore oleks, kui teised ka seda mõistaksid, kuid reageeringud olid järgmised: "Oh, sul on siin päris palju huvitavaid kive, mulle kuluksid need marjaks ära!", "Sul ei kasvagi seal nagu midagi, kõik on nii lage ja taimed nii väiksed, ei saa aru milleks kogu see vaev!" või siis lihtsalt "Möhh!"
Viimasel nädalal oli vaja väikese sugulase aega sisustada, et ei tuleks emme-issi-venna  igatsust peale, sain isegi hakkama. Tore kui 4-aastane tööd armastab, muudkui lähme aga tööle ja lähme tööle. Panin ta killustikku tagavaraks kühveldama (väga tolmune töö) ja kuna vett nagunii nii vähe oli, siis pesemisega me eriti vaeva ei näinud. Õpetasin karikakra armastab ei armasta`t, sattus päris hoogu, nii et trepp oli valge, sõime palju jäätist, õppisime jalgratta palja pakiraami peal sõitma (tema enda emme oli väga närvis kui seda kuulis) Ma ausalt öeldes olin juba unustanud kui vahva on väikeste poistega koos tegutseda.

käkike enne teist peenravaiba kihti

Tänavu õitses nii mõnigi selline taim, mille olemasolu ma millegipärast ei mäletanudki, nende hulgas mõned Läti liiliad.

Pearl Jessica

Violeta (jässakas päevaliilia)

Mingi tiigerliilia vist, õrnake ja ilus

Harunenud orasliilia

Minu kirjulehelise päikesesilma seemnest kasvatatud taimedele on lisandunud 2 varianti , suurekasvuline ühtlaselt rohelise lehega ja kirjuleheline topeltõiega. 1 pakist lõpuks 3 erinevat, äkki järgmisel aastal lisandub veel.

 

järjekordne tundmatu üllatus

Meil oli ühel õhtul üle kogu taeva  vikerkaar (naatu-naatukene tibutas korraks), mis päikese loojudes muutus päris ulmeliselt punaseks.

Reedel pidi sadama hakkama, loodan, et jagub teist suuremal hulgal ka Muhu saarele. Linnas sajab praegu!