Nädalast nagu piisaks

Reedest reedeni, mille sisse mahtus ka vihmane Jaanipäev, olin Muhus ning tundub nagu oleks pikem puhkus olnud. Päris värskeõhu mürgitust ei saanud, aga kolhoosniku päevituse küll. Hea oli, et läksin, tõin Tallinnast endaga kaasa ka vihma, mida otse loomulikult ei olnud vähemalt aprilli kuust seal kandis sadanud. Hea, et soojagi ei olnud, tänu sellele oli ja on kõik väga lopsakas võrreldes eelmise aastaga. Tegin just praegu mulla, graniidi sõelme ja peene fraktsiooniga kruusa tellimuse ära, ise kogustest udust aimu mitte omades. Ei tea, kas 3 tonni mulda on palju või vähe. Kui küsisin, kas nad kotiga ei tahaks mulle kruusa müüa, tegin ennast täitsa lolliks, sest poiss vastas, et minge poodi. Tegelikult läheks mul liiva ka vaja, sedagi võtaks kotiga. Ah et milleks mulle kruus ja muu, aga vot selleks

Kolm korda võib arvata, millega tegu. Äh! - otse loomulikult hakkasin oma lolli peaga mingit kivik-alpitaimlat rajama. Kaks päeva jälgisin, kuhu päike kõige rohkem paistab ning loomulikult osutus selleks absoluutselt mitte midagi ütlev koht. Ma olin kindel, et kivide puudust küll ei tohiks olla, aga kui hakkasin neid otsima ja veel valima, siis nagu polekski teisi. 30 cm paksune drenaažikiht tundub hirmpalju. Lubjakiviseid kive ei soovitata, kuid graniitkive ja rusikasuuruseid veel pealekauba, on kuidagi vähe, suuremaid oleks küll ja veel. Mittevajalikke kiviaedu ja meie maal asuva naabermaja vundamendi ning müüride kivimaterjal on omast käest võtta. Üleüldse sai lapike vist natuke liiga vabakujuline ja suur. Kaevasin aluse läbi ja nokkisin umbrohu välja, panin peenrakatte, selle tiheda ja paksu, sinna peale kuhjan kive drenaažiks ja reljeefiks, siis jälle peenrakate, siis äärekivid, siis mullasegu, mille jaoks pean veel vaeva nägema ning turnimise kivid, siis taimed, siis eks näis. Eks tulemuseks on üks paras käkk, aga oma tehtud käkk. Emale valmistab minu järjekordne ettevõtmine ilmselget hirmu nagu mõned aastad tagasi püsikupeenra rajaminegi, kuid tänasel päeval meeldib talle endalegi põnevusega oodata mõne uue liilia või minu enda seemnest kasvatatud taime kasvamist ja õitsemist. Mul on küll kuri kahtlus, et õde on suutnud nii mõnegi taime ära rohida, tema õnn, et mul endalgi erilist ülevaadet ei ole.

Pildil oleva võilille kasvatasin ise seemnest, peaks olema roosa. Kas tegelikult ka, selgub varsti, sest õieke on tulemas

Siia on mahtunud mõned Tiilt saadud taimed, all paremas nurgas sügisel Kristiine aiandist soetatud männilehine nelk, kes osutus päris põnevaks tegelaseks ja kellest saab esimene minu käki kaunistaja

Siin on jälle Tii kraami ja sammasjas must leeder ajutise istustusega

Tema ei ole päris see, mis sai tellitud, aga ilusad, väga suured õied on tal küll

Tema on meil vähemalt 45-aastane kibuvits keset õue, mingi 10-aastat tagasi lõikasin maha ja juurisin väiksemaks, nüüd on jälle vaja midagi ette võtta

Kollane kurekell - Aquilegia chrysantha. Mingi sitikas pistis ülejäänud taimed maapealsed osad nahka, aga ühe õied nägin ikka ära. Üllatavalt ilusad!

Tänavu on tema aasta

Siin mõned tubased kääbused. Igavene tegu on õisi pildile saada

Microterangis hildebrandtii

Stelis porpax

Nüüd tean, mis minu flokse vaevab. See on mingi hirmus uss - varrenematood. Muu ei aita kui taim lihtsalt lõkkesse.

Huvitav aeg.

Käisin Muhus. Mõnus soe oli. Ladusime puud ära, rookisime oksad kokku ja põletasime ära. Suvel ei julge kuivaga eriti tuld teha, lendab sädemeke kuskile katuse vahele ja paneb roo põlema. Õudne! Vastu pühapäeva hakkas öösel peenikest vihma sadama ja tilgutas päeval kella kolmeni. Küll pärast oli hea õhk!
Täna on hääl ära, tatt jookseb ja ajab köhima, kevad ju! Käisin hommikul hambaarstil olles kindel, et kõik hambad on katki, aga ei. Foto näitas, et juureravi on ainult ühele hambale kunagi ammu-ammu tehtud, ma ei teadnudki, sest iga arst ei kipu oma tegevust selgitama, kui maksma lähed selgub, et oh sa raisk! Mul on isa hambad, väiksed aga tugevad. Kui 52- aastasel mutil on kõik oma hambad veel suus, siis peaks see kõva sõna olema, vist.
See on kohutav kui palju oleks vaja teha:
1. Maja vooder vaja ära lüüa. Praegu on nagu Potjomkini küla, ainult fassaad tehtud ja seegi aastaid tagasi.
2. Vihmavee rennid peab panema, jälle teema, mis kedagi peale minu ei huvita.
3. Tahaks tubades põrandaid korda saada ja laed mingi heleda peitsiga üle tõmmata, natuke valgem ja rõõmsam oleks.
4. Vana maja kambrid tahaks ka pintslit ja lõbusaid värve.
Ei taha kuidagi oma niigi lühikest puhkust sellise jama peale raisata,  vaid kiviktaimlat rajada.
Tänase seisuga ei ole transpordiks isegi jalgratast enam, vot nii on lood.
Aga .....
...... mul on tänavu tärganud nii mõnedki taimed, mida ma arvasin, et on looja karjas. Üks on näiteks Corydalis "Beth Evans", mingid orhideed, justnimelt mingid, sest silte ei ole ja ma võin ainult oletada kes on mis ja kus on kes. Ühe peenra sõbrad sead tõngusid segamini, sealt võib veel midagi tärgata.

Beth Evans

Graighton Blue

Mõned kahtlased orhideed:

Bletilla striata alba ?????

Epipactis gigantea ??????

??????????????

 Minu väike lemmik Scoliopus hallii, õit ei näinudki

Lihtalt klõpsud

Englander

martagonid

Linnarõdul ootavad oma järge mõned FlorAlpini ja Aiasõbra taimed:

Cypr. guttatum

Valge mänd

Clematis tenuiloba

Primula auriculata, kaunis veigela Monet, käoking-tulikas, aed-deutsia Mont Rose, lõokannus Blackberry Wine, douglasi leeklill, nõeljalehine leeklill, must leeder Black Tower

Ja kui palju taimi mul seemnest veel tuleb, oh-oh!
Tubase Oberonia setigera  õievars täna

On ja ei ole kah.

Kevadet ma mõtlen. Sai selle aasta esimene trett Muhusse tehtud, arvasin, et seal kindlasti kõik juba õitseb, linnud laulavad ja puha, aga ei. Ongi jah kõik nagu ootel. Praegu ei saagi aru, kas miski on ka külma nahka läinud. Rohida ei olnud võimalik, sest kui peale hommikust kahutamist pinnas sulama hakkas, muutus kõik plödiks ning ma otsustasin hüperaktiivset mitte mängida. Küll aga sai riisutud, eelmise aasta kuivanud lillesodi ilusasti ära põletatud ning sigade sonkimisi silutud. Päeval 12 - 20°C, öösel ei tea kui palju, aga igatahes paljasääri peldikus käies ja veel viivuks taevast sputnikuid otsides ei hakanudki külm. Nartsissid paistavad esialgu enamus alles olevat, Tii antud alpikann oli kah üllatavalt ilus (nagu enamus temalt saadud taimed), räästa-alune aegade algusest pärinev roos oli suuri pungi kuni okste ülemiste otsteni täis ning eelmise aasta lehtedele ei olnud külm liiga teinud, paistsid teised päris värsked olevat. Paljud taimed tundusid välimuselt nagu poleks talve olnudki. Paar aastat kasvab minu tootsipeenras üks pisike kurereha moodi taimeke, uurisin natuke ja jõudsin järeldusele, et tegemist või olla Geranium pusillumiga. Augusti lõpus lõikasin kuivanud ja üleüldse rääbaka taimekese maha, septembris oli terve peenar teda täis ja täna on seis täpselt samasugune. Ma sügisel vaikselt lootsin, et äkki külm natuke ikka näpistab teda aga ei, ilusad väikeseid taimekesi on kümneid. Minu pisike Scoliopus hallii paistis veel täitsa hinges olevat, mille üle on mul ka väga hea meel (võibolla natuke vara hõiskan). Liblikaid nägin ka - kirjut ja kollast, sinililledel küll mingit õitsemise plaani veel ei olnud, metstulpi ja tsillat tuleb see-eest jälle ohtralt.
Esimene istutus on ka tehtud, nimelt olin sunnitud kaks Inglismaalt tellitud pojengi juurikat maha suskama. Väga paljuütlevad pildid:

Samast tuli ka kaseke Betula nana "Glengarry"

ja temaga ühes mingi teine taimeke, äkki ka kask

Tänaseks on ka enamus seemneid tärganud, kas nad normaalsete taimedeni jõuavad eks näis, mõni ikka. Muist on rõdul oma külmaehmatust saamas, tundub et mõjub.
Mul on kindel plaan üks kivik-alpitaimla moodi asi kokku keerata, selle mõttega on ka mõned seemned külvatud ja taimed tellitud.
Seemnest (Plant World Seeds): 
võilill – Taraxacum pseudoroseum (tärganud ainult üks seeme)
pürenee kellukas – Campanula speciosa
sammaskellukas – Campanula thyrsoides

lõhikõis – Asyneuma filipes

kurereha – Geranium yoshinoi (kaks on tärganud)

mailane - Veronica schmidtiana nana
kurekellad -  Aquilegia flabellata selected dwarf forms       
                    Aquilegia Blue diamond (jonesii x saximontana)
Seemnemaailma aegunud seemned:
hiina nelk "Mary Poppins" – Dianthus chinensis (väga hea idanevusega)
Tavapeenrasse (Plant ...):

emajuurelaadne mailane – Veronica gentianoides

sannikas – Swertia kingii

sõrmkübaralill – Digitalis purpurea „Anne Redetzky“

hilis elulõng – Clematis stans (ei tea kas õnnestub)

purpur-kurekarikas (purpur-kurekell) - Semiaquilegia ecalcarata

kaunis leisteeria – Leycesteria formosa“Gold Leaf“ (tuli kaasa boonusena ja tänaseks on kümneid taimi)

Taimi on veel ....Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib näha, kas õnnestub. Kui õnnestub, kaob ka huvi.
Üks tubane kasvatab sellist karvast õievart

Oberonia setigera

Kahjuks peab postitus jääma selline plätserdus. Ei mõju rea vahede kokkutõmbamine ega miski, muudatusi millegipärast ei salvesta! Vabandan!

Ilusat aasta vahetust ...

... hea rahvas!
Siin üks aastavahetuse keeks ohtra Bitteri šokolaadi, rosinate, kirsside ja marmelaadiga...

... jänes ohtra pune, küüslaugu, tüümiani, porru, sibula jne, igatahes sööjatele maitses hästi ( mina ei tea, sest ise enda tehtud toite ei söö, kellelegi peab ka tegemise rõõm jääma)...

... linn nii linn...

... ja väike armas Mini Mark

Natukene halot.

Eile hommikul oli mere ääres väga paks udu, tänu millele kattusid puud paksu härmatisega. Meri auras miskole. Selginedes nägi Kopli laht välja selline:

Loomaaia-poolsest küljest võis näha sellist pilti:

Linna ja Mustamäe poolt olevat terve ring näha olnud. Kõik on väga ilus, aga +7 meeldib mulle siiski tunduvalt rohkem.
Muhus jäid kõik sügistööd juhuslikult tegemata, kuna ühelgi autoinimesel ei olnud mahti sinna sõita ja jala nii varase pimendusega pole mõtet seda reisi ette võtta, sest peaaegu päev läheb sõidule, siis kütad ja hakkadki tagasi sättima. Kui veel sajab ka, siis oled Liivale jõudes, et bussile minna, nagu sopakäi ja närakas, niiet ... Novembri alguse seisuga olevat sead igatahes minu floksi-kuldkinga peenra ülestõngund, aias ilusasti kõik õunad ära söönud ja ilmselt kaevust vee ka ära joonud, sest vett ikka veel ei olnud.
Kevadeks pean transpordi osas midagi ette võtma!

Üldist

Ma tunnen, et mulle ei mõju hästi aiablogijate lugusid lugeda ja pilte vaadata. Kuidagi lootusetuse tunne tekkib. Käisin kiirkorras Muhus (20-21. sept), et niita ja üleüldse vaadata, mis toimub ja ega ei toimunudki. Suvine põud tegi puhta töö (nüüdki 22°). Lõikasin maha floksid, siilikübarad ja mõned liiliad, sest kole oli vaadata. Floksidel oli mullapinnalt nõrgaksmuutumisele (äkki sõnnikust?) veel lisaks hallitus tekkinud, õied olid nirakad kui neid üldse oli ja uueke "Picasso" ilmselt kuivas hoopis ära. Vihma ei olnud ka nüüd oluliselt sadanud, sest mõnest kohast oli muld tuhkkuiv. Tegime viimase niitmise, ei olnudki väga hull. Tii juurest liilia sibulaid ära tuues sain kaasa järjekordselt suuremal hulgal igasuguseid taimi, millele koha leidmine oli päris keeruline. Järgmisel hooajal on vaja ette võtta suuremat sorti kaevamistööd, sest mulle teatavasti väga meeldib istutada vaatamata probleemsele edasisele hoolitsusele.
Eelmise aasta kevadel mõtlesin, kui oma seemnest kasvatatud taimekeste hulka vaatasin, et ei enam. Mul lihtsalt ei ole neid ju kuskile panna ja korteris plätserdamine viskas kah üle, aga palun väga. Seemnemaailmast tellisin 7 sorti seemneid, millede säilivusaeg lõppeb jaanuar 2015 just sellepärast, et äkki üks seeme ikka idaneb, ma ei tahagi igast kümmet taime. Välismaalt on kah paras hunnik välja valitud, kas neile kõigile meie kliima sobib, eks näis. Päris põnev saab olema. Oh oleks külviaeg!
Internetist soetasin endale A. Süvalepa "Kiviktaimla" 1957. Naljakas ja ka kasulik raamat. Täpselt tuuakse ära, kuidas kiviktaimlat mitte mingil juhul rajada ei tohi, kivid peaksid ikka ühesugused olema, taimedega ei tohi asja väga kirjuks ajada jne. Ühe kiviktaimla moodi asja ma endale igaljuhul kokku keeran. Mulle millegipärast väga meeldivad pisikesed taimed. Mõni üksik on mul juba olemas ja kui palju kive meil on, oh-oh!
Oktoobris lubasid puudemahavõtjadpoisid veel kaks saja-aastast jurakat (jalakas ja vaher) langetada, kütteks raiuda ja oksad hakkeks teha. Suvise hakke viisid minema, kuid seekord soovisime/soovisin endale. Segan mõnede mullaga ja kasutan külmakaitseks. Küttepuid on nüüd juba hirmsasti ja tuleb veel juurde, kuskile pole panna. Vanaema-vanaisa istutasid iga kord kui perre jälle laps sündis ühe puu. Lapsi oli palju ja nii sai ka puid ohtralt. Tänaseks on need kõik 70-85 aastased ja mitte eriti väärtuslikud, põhiliselt vahtrad. Üldiselt oli vanasti kogu saar suhteliselt puudehõre, põhiliselt kadakad, eks sellepärast oli ka tavalisel vahtral mingi väärtus. Meie maja palgid on kah mandrilt toodud, Varblast.

kurereha Catherine Deneuve, õisi veel päris palju tulemas

ainuke väike rääbakas

oma aia seened

ka meil käivad sead külas

 dendrobium pachyphyllum

kingidium deliciosa var. hookerianum

kingidium, väike-väike

stelis omalosantha

Kolm viimast taime on loomulikult tubased. Mul ei õnnestu seekord pilte ritta seada, ega üle-üldse kursorit vajalikku kohta liigutada