Ilus ja mõnus!

Kevadet ma mõtlen. Toominga, nartsissi, niidetud muru ja vihma lõhn. Oi kui hea!
Käisime jälle saarel. Niitsime, rohisime, trimmerdasime ja natuke ka molutasime, no täielik sanatoorium.
Saime värsket kala, tänu millele mina end veristatud, mingi kahtlane suur lind lendas pimeduse varjus meie hoovi vana kastani puuõõnsusesse. Tema tuvastamine seisab veel ees. Taimekesi on käkikesel juurde ilmunud. Flora Montanast tellitud kivirikud istutasin maha, vist päris keerulised kasvatada, kuid eks aeg näitab. Julgen firmat soovitada, sest taimed olid väga ilusad ja kohale jõudsid normaalse ajaga.
Pildijoru:

Varsti hakkab õitsema. Ise seemnest kasvatasin, seepärast ka selline paras punt.

 

Aquilegia flabellata madal vorm vist

 

Paronychia kapela ssp serpyllifolia – liivateelehine küüsnelk

Liiga palju vaba ruumi, puhkuse ajal hakkan kivistama. Niitjamees lasi kogu torust tuleva hakke ilusasti käkile, kuigi sai sõnad peale loetud, aga nagu seinale.

 

 

Primula auricula ssp. ciliata

Ise kasvatasin seemnest, täna päris suur punt. Armas!

Tundmatu, kes ka sügisel õitses. Tuli kellegi potis, üks väike leheke oli. Täna küpsetab jälle pungi.

 

 

Kui õis lahti, ehk siis oskan öelda kellega tegu. Eelmisel aastal külvasin, kuid nüüd on kõik sassis

Ma käisin Muhus!

Laupäeva päevaks jõudsime kohale ja pühapäeva õhtul tulime tagasi. Mis ma nägin? Tänavune kevad on kanakoolme päralt, terve aed, kaasa-arvatud peenrad, on temaga kaetud. Päris tüütu tüüp. Metstulp on ka üks tüütus. Kui ta lõpuks õitsema hakkab on täitsa ok. Ja minu "käkike" ....., selline tunne jäi, et keegi hea inimene külvas lahke käega sinna mingit lauku ja kuldtähte. Õuduste kolle! No kätte neid sibulaga ei saa. Taimi oli ka väheks jäänud, loodan, et äkki mõni veel ilmutab ennast. Õu oli silte täis, ei suutnud neile vastet leida.
Jänes, vana siga, oli minu Betula nana ära närinud ning pisikest punast sarapuud ka proovinud. Kui hommikul vana maja köögis istusime, pani keegi galoppi akna alt läbi. Mõtlesime, et mingi koer, aga ei, jänes, no nii umbes känguru suurune. Natukese aja pärast tuli teine ja hakkasid õues tiire tegema. Õudsuured ja koledad, eriliselt lolli välimusega. Kohalik rebane, keda ma ka nägin, võiks neile tuule alla teha, aga nad on vist rebasest suuremad, nii et....
Istutasin oma taimed maha, mõned olid ikka väga kehvad juba, kuid eks aeg näitab.
Mõni pilt sellest, mis praegu on.

Eelmise aasta omakasvatus - lõhikõis

Näritud

Kah omakasvatus

Peaks pisipriimula olema. Väga ilus, hakkas kaugelt silma.

 

 

Tänaseks loomulikult täisõites

 Käisime Koguva sadamat vaatamas ja kadakate vahelt vaatas meile vastu midagi väga lahedat. Panen hea jutu ka.

Juhan Smuuli monument on Juhan Smuulile 1990. aastal Kadrioru parki püstitatud monument, mis alates 2006. aastast asub Muhus Koguva külas. Monumendi autorid on Tõnu Maarand ja arhitekt Rein Tomingas ning teostaja Ars-Monumentaal.

Kui 1980. aastate lõpus korraldati konkurss Kadrioru parki kujude saamiseks, siis Tõnu Maarandi esitatud töö pälvis tunnustust ning 1990. aastal paigutati monument Kadrioru parki.

Monument on valmistatud pronksist ja graniidist.

1995. aastal tunnistati J. Smuuli monument "Kultuuri- ja haridusministri 01.06.1995 määrus nr 19" põhjal kultuurimälestiseks.

Kadrioru pargis langes monument korduvalt vandalismi ohvriks. Pärast seda, kui monumenti üritati 1996. aastal ära varastada, viidi see Ars-Monumentaali laoruumi viieks aastaks varjule.

2000. aastal pöördus monumendi autor Tallinna muinsuskaitseametisse sooviga eksponeerida kunstiteost Muhumaal Juhan Smuuli sünnikohas. Läbirääkimised kuju saatuse osas jäid katki, sest Muhu vallavalitsus ei leidnud raha kuju parandamiseks - vargad olid monumendi küljest ära saaginud sõrmed ja kajakad.

19. aprillil 2006 esitas Muhu vallavalitsus Tallinna Kesklinna valitsusele avalduse, milles paluti Smuuli pronkskuju vallale üle anda ning lubati katta kõik monumendi taastamise, transpordi ja paigaldamisega seotud kulud. Muhu vallavalitsuse soovile reageeris Tallinn soosivalt.

15. mai 2006 rahvakoosolekul otsustasid muhulased, et Tallinna poolt Muhu saarele kingitav Juhan Smuuli monument paigaldatakse Koguva küla taha, vanast koolimajast mere poole, Kadakamäele.

Kuid J. Smuuli monumendi ümber puhkes tüli, kuna mai keskel 2006 otsustas Tallinna linnakujunduskomisjon abilinnapea Kalev Kallo eestvedamisel, et lubadusest hoolimata võiks Smuuli monument Muhu asemel kaunistada hoopis Smuuli teed Lasnamäe linnaosas: "Kui muhulased Smuuli tahavad, võivad nad endale oma Smuuli teha", sõnas Kallo. Taoline ootamatu otsus ärritas muhulasi. "Muhu ongi Smuuli teinud, ta on siin sündinud, Kallo tehku endale ise Smuul", ütles toonane Muhu vallavanem Tiit Peedu ja lisas, et "Me püstitame siis Smuuli asemel Kalev Kallo kipsist kuju ja paneme kajaka külge. Olen kindel, et selle heaks on kõik valla inimesed nõus annetama.". Tüli J. Smuuli monumendi ümber leidis kajastamist ka meedias. Postimehes ilmus selle kohta karikatuur.

Monumendi Lasnamäele paigutamise vastu oli lisaks Muhu vallale ka monumendi autor Tõnu Maarand: "Niikaua kui mina elan, Smuul Lasnamäele ei lähe" kinnitas ägestunud skulptor.

2006. aasta mai lõpus otsustas Tallinna linnavalitsus siiski müüa J. Smuuli monumendi Muhu vallale hinnaga üks kroon. Ametlik otsus võeti vastu 14. juunil 2006. 19. juuli 2006 avatigi Muhus Koguva Rannamäel pidulikult J. Smuuli monument. Monumendi avamisel osales ka toonane Tallinna linnapea Jüri Ratas.

Monument paikneb umbes sada meetrit merest eemal, keset kadakaid ja on vaatega mere poole.

Praami ootel. Vaade paremale

Vaade vasakule

Hakkab jälle pihta!

No nii, minu tellimused on kõik tänaseks ilusasti kohale jõudnud. Loodan, et esialgu piisab. Reedel tulid Aiasõber ja Poltermann, viimane oli teel väga kaua ja kas kõigist asja saab, eks näis. Mullasegu, milles taimed, tundus väga "mullane" ja märg olevat. Orhideeseltskonna kaudu sai FlorAlpinist samuti üht-teist kokku krahmatud. Väga ilusad taimed! Muhus on mul siiani käimata. Mingi aeg hirmsasti kripeldas, no umbes 3 nädalat tagasi, nüüd on juba ükskõik, sest nagunii olen hiljaks omadega jäänud. Laps käis ja tegi minu Scoliopus halliist sellise pildi, kes oskab vaadata see näeb, et sel aastal on lausa 2 õit ja tundub, et üks tuleb veel.

No oleks inimene vähemalt kuivanud kastani lehedki ära nokkinud, aga ei. Sel taimekesel on tegelikult väga ilusad õied.

Poltermann
1. Aster coloradoensis - koloraado unimüts
2. Dianthus serotinus Nanus – hiline nelk
3. Orostachys spinosus minima - mägitähk
4. Petrocallis pyrenaica (draba pyrenaica) – pürenee kivikevadik
5. Petrophytum caespitosum – mätasjas kaljuenelas
6. Rhodiola rosea ssp. arctica (sedum roseum) –kuldjuur
7. Saxifraga bronchialis ssp.funstoni – põhjakivirik
8. Saxifraga flagellaris – võsundkivirik
9. Speirantha convallarioides – piibetäht
10. Phlox covillei – täht-leeklill (tähtfloks)

FlorAlpin

1.Cypripedium fasciolatum

2.Androsace muscoidea

3.Androsace himalaica

4.Androsace tapete

5.Epimedium fargesii - Farges`i epimeedium

6.Primula ellisiae (rusbyi)-  lõunapriimula

7.Saxifraga griesebachii

Minu esimene epimeedium

Külvid ei idane ega mädane. Talikülvidest pole kippu ega kõppu, peale ängelheina, kes toas lõpuks end näitama hakkas. Tubastel napib ilmselt valgust. 

Siin on preemiaks kaasa antud Verbascumi mix, mis idanes otseloomulikult väga hästi ja teine suuremakasvuline on minu mingi eksitus, mille suutsin magunaga kokku külvata. Esialgu ei ole veel teada kellega tegu.

Siin on Papaver miyabeanum (võrreldes teistega hiiglaslik), peenike pudi Papaver radicatum rosea, 2 väikest Arabis cyprium`i ning veninud Dianthus badenia

Draba incerta

Arabised

Papaver radicatum rosea

Calandrinia ranunculina

Phemeranthus teretifolius e.

Talinum teretifolium

 Toas on praegu kannikeste aeg, siin üks üle keskmise kasvuga roosamannane
(Ma väga vabandan, aga kirja suuruse valimine ei allu käsklustele)

Kevade kuulutaja.

Eile, st neljapäeva hommikul 6.30 ajas mind üles Mustamäe tuiksoonel, Tammsaare-Sõpruse ristmiku lähedal, üks musträstas oma hääleka vilistamisega. Mõtlesin veel, et ilmselt on imeilus ilm, mis veel võib talvel ühe linnukese laulma ajada, aga ei, tibutas vihmakest ja vaevane 2 või 3 kraadi sooja. 8.30 paiku hakkasin bussipeale sättima, tüüp ikka kuuseotsas ja ajab oma joru nii, et Mustamäe kajab. Üks mees seisis puu all ja vaatas-kuulas ka nagu mingit ilmutust. 17.30 paiku kui töölt koju jõudsin, istus tüüp sama koha peal ja ikka vilistas. 00.30 asutasin end magama ja mida ma kuulen - linnulaulu. Väljas sadas paksu lörtsi, kujutasin ette, kuidas mustal linnul juba paks valge lumemüts peas, kuid laulusoov nii suur, et ei suuda lõpetada. Huvitav, et kevade lähenemine võib isegi linnu peast pisut segi ajada, kuid siiski nii vahva, nii vahva!

Pilt on võetud Tähekesest, pildistanud Arne Ader

Musträsta laul on üks ilusamaid linnulaule. See koosneb flöödihäälsetest kurvapoolsetest vilistustest, mida lind aeglaselt ja mõtlikult ette kannab. Tavaliselt istub laulja liikumatult kõrge puu ladvas, vahel laulab ka lennul ühelt puult teisele. Laul on kõige kõlavam hommikul, algab 40-75 minutit enne päikesetõusu, õhtul aga lakkab 40-55 minutit pärast päikese loojumist. Lauluperiood kestab aprillist kuni juuli keskpaigani.
Kutsehüüd on peenike venitatud "sii" ja ka lühike "tak-tak". Hoiatushüüd on lõikav kile "tikstikstik...." või "kiikiikii...". (Miksike)
Tegin ka osa oma tubastest külvidest, peamiselt dubleerisin sügiskülve, millede tärkamisse ma eriti ei usu. Kui muidugi kõik peaksid tärkama on jama majas. Aga eks me näe, ütles pime ja nii edasi.
Kella ühe paiku hakkab meil (tööl) üks sünnipäev, saab jälle Prisma kartuli- ja peedisalatit ning veinikest. Reedeks sobib päris hästi!

Mikita ja Mini Mark

"Lindvistika ehk metsa see lingvistika":
Maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel.
Me muudame ennast pigem selle alusel, mille poolest me teistega sarnased oleme, mitte selle järgi, mille poolest me erineme.
Mõõdulint, millega ennast mõõdame, ei ole enamasti meie oma, vaid kellegi teise poolt meile taskusse sokutatud.
Seal, kus mets ja meri mürinal kokku põrkavad, sünnib Seewald - hullude mõtete kambrike.
Põhja- ja Lääne-Eesti rannikuala on olnud piirkond, mis juba aegade algusest on Eestit sidunud Euroopaga. Sealt kaudu jõudsid meieni uued ideed, tuli jõukust, aga ka häda ja viletsust. Metsasem Lõuna-Eesti on olnud meie ajaloos omamoodi eksistentsiaalne puhver. Mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande .... Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.
Eesti mehed on rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.
Ja nii edasi ja nii edasi.
Loed ja mõtled, et nii ju ongi, täpselt niisugune olem mina ka, peangi olema, sest olen eestlane. Kuulun sellesse põlvkonda, kelle lemmikmänguasi oli jalgratas, mitte nutitelefon. Olen võimeline rääkima mitmekesist eesti keelt, mida 20 aasta pärast võib olla enam ei eksisteeri. See raamat on nagu rusikas silmaauku ning võiks koolides kuuluda kohustusliku kirjanduse hulka.
Minus on tärganud Valdur Mikita ja tema kirjatükkide vastu suur armastus.

Oma väikest aga tublit Mini Marki armastan ma ka.

Tore on ka see, et varsti on isegi veebruar läbi ja siis tulebki kevad!

Tubased tondid

  Masdevallia nidifica

Stelis cocornaensis

Dendrobium tetragonum (tugeva magusa lõhnaga)